<< Tagasi

Post mortem  ehk tapa-järgne järelvaatus

Foto: Herenda D.in cooperation with P.G. Chambers; A. Ettriqui; P. Seneviratna; T.J.P. da Silva. Manual on meat inspection for developing countries.                                                                                                            
  • Rümpade ja nendega kaasasoleva rupsi suhtes viiakse pärast tapmist viivitamata läbi tapajärgne kontroll. Uuritakse kõiki välispindasid.
  • Erilist tähelepanu pööratakse zoonootiliste haiguste ja OIE nimekirjas olevate haiguste avastamisele.
  • Tapmisliini kiirus ja kohapeal oleva kontrolli läbiviiva personali hulk on sellised, et kontrolli saaks nõuetekohaselt läbi viia.
  • Ante ja Post mortem on järelvaatusel lahutamatud tervikud! Lisauuringuid, nt rümba osade ja rupsi palpeerimine ja sisselõiked ning laborikatsed, viiakse läbi siis, kui neid peetakse vajalikuks:
                  - lõpliku diagnoosi panemiseks; või
                  - järgmiste asjaolude avastamiseks:
  • Lliha on inimtoiduks kõlbmatu või kehtestatakse piirangud liha kasutamisele, eriti hädatapetud loomade puhul, kui avastatakse lubamatute jääkide või saasteainete tasemed, mis ületavad ühenduse õigusaktides kehtestatud piirnorme; mikrobioloogilisi kriteeriume ei täideta; või kui leitakse teisi kahjulikke tegureid.
  • Riiklik veterinaararst nõuab, et koduloomadena peetavate kabjaliste, üle kuue kuu vanuste veiste ja üle neljanädala vanuste koduloomadena peetavate sigade rümbad esitataks tapajärgseks kontrolliks pikisuunasselgroogu pidi poolrümpadeks poolitatutena.
  • Riiklik veterinaararst võib samuti nõuda mistahes pea või rümbapoolitamist pikisuunas, kui see on kontrolliks vajalik.
  • Pädev asutus võib siiski lubada poolitamata rümpade esitamist kontrolliks.
 
Post mortem lihakontrolli protseduurid on järgmised:
  • Visuaalne kontroll: rümba, pea, keele, südame, kopsude, maksa, neerude, põrna ja teiste toiduks kasutatavate osade, suguelundite, udara, rasvkoe ja seedetrakti vaatlemine
  • Palpeerimine ja/või sisselõigete tegemine: kombitakse kontrollitavat objekti, vajadusel tehakse sisselõiked ja vaadeldakse; 
  • Organoleptiline kontroll: määratakse liha konsistents, värvus, lõhn, keeduproovil ka maitse;
  • Poovide võtmine ja laboratoorne uurimine;
  • Kontrollimise tulemuste kirjalik registreerimine.
 
Seega post mortem hindamisel:
  • Peab kasutama vaatluse, sisselõigete, palpatsiooni ja lõhnataju metoodikad.
  • Muutused klassifitseerida kahte põhilisesse klassi – äge või krooniline.
  • Kahjustused liigitada lokaalseteks või generaliseerunuteks (organ või kõik koed)
  • Avastada patoloogilised muutused ja nende mõju organitele ning kogu organismile, eriti maksale, neerudele, südamele, põrnale, lümfisüsteemile.
  • Koguma andmeid ante ja post mortem inspekteerimistelt, nende leidude põhjal tegema lõpliku otsuse.
  • Vajadusel saatma proovid täiendavateks uuringuteks laborisse.
  • Lisaks rutiinsele järelvaatusele tuleb kudesid ja siseelundeid uurida sellisel määral nagu patoloogilised muutused nõuavad “vaadelda nii palju kui võimalik – kahjustada nii vähe kui võimalik” Patoloogilisi muutuseid võib leida kõigis kudedes ning elundsüsteemides, seega tuleb kindlustada see, et ühtki tapalooma kehaosa ei eraldataks enne veterinaarset järelvaatust.

Kontrollküsimused!

Küsimus: Kas erandlikel juhtudel võib loomade inspekteerimist alustada post mortem kontrollist ning seejärel teostada ante mortem kontroll?
Küsimus: Kes võivad teostada ante ja post mortem kontrolli?

Free JavaScripts provided
by The JavaScript Source

NB! Lümfisõlmedest loe täpsemalt siit!

<< Tagasi
/ Järgmine leht >>